grinding my gears

ma näen tööl igasuguseid inimesi. mõned neist ajavad mind naerma või peast kinni hoidma.
1) Naised, kes on delfi naistekast lugenud, et oma meest peab igal võimalusel kiitma.
näiteks
Kallis, kas võtame seda ka?
- võta kui tahad, ega ma ei keela
Ma tean, kallis, sa ei keela kunagi midagi.
sealt edasi läheb jutt aina kiitvamaks, ühtlasi ka kleepuvamaks ja ma ei saa sellest aru. kas su mees ei usu, et ta on hea mees, kui sa seda suvalistes kohtades ei kuuluta? Kas sa kasrdad, et ma arvan, et su mees pole hea mees? Kas ta pole siis hea mees? MILLEKS seda vaja on?
2) Naised, kes on ilmselt ka delfi naistekat lugenud, jõudnud artiklini, kus räägitakse naiste salapärast ja sellest kuidas naised peavad müstilised olema. aga nad ei pea vajalikuks end ainult meeste jaoks salapäraseks tegema. kõik peavad arvama et need naised on ühed müstilised olevused. Kui sa neilt mdagi küsid siis nad ei vasta ja kõige lähem asi vastusele on kaval naeratus ja pilgutus.. MIKS?
3) ülbed inimesed. nad ei ütle tere, kui nad sisse astuvad, ammugi mitte head õhtut kui väljuvad ja jumal hoidku selle eest, et nad küsimusele"kas te tšekki soovite" kuidagi moodi vastaks. aga see ei piirdu sellega, sest miks anda kliendikaart või raha ilusti kui selle võib lauale visata. kõige rohkem ajab mind närvi see, et nad eeldavad sellise käitumise juures ikkagi rõõmsameelset ja viisakat teenindust. Ükskord läks mul närv mustaks, kui üks klient jälle ühelegi küsimusele ei vastanud ja ma pidin ise arvama, mida ta tahab, seega otsustasin et mina ka enam ei räägi. miks ma peaks, mõtlesin ma. ja oh seda häbi mu sees, kui ma aru sain et ta oli kurt..
4) teistel inimestel on jällegi nii suur vajadus rääkida. ma ei tea kas see tuleb sellest, et kõik päev otsa ekraane vaatavad ja keegi omavahel ei räägi, või millest, aga see lõppeb alati ühe ja samaga.
Kas te tšekki soovite?
- ei ole vaja... või teate mis, andke ikka, noh ma siin lähen veel kaubamajja ja siis lapsele lasteaeda järgi ja nädalavahetuseks läheme me maale, meil on seal vanaemal lambad ja noh, tänapäeva linnalapsed ju pole näinudki selliseid loomi enam.. teate ma nii tihti mõtlen, et koliks üldse maale ära ja võtaks endale kanad ja võib-olla lehmagi. Head päeva siis!
 või siis:
Kas annan kilekoti ka?
- teate, mul endal praegu ei ole jah kaasas, ma muidu ikka kannan, mulle need kilekotid üldse ei meeldi. või noh teie oma on muidugi väga ilus, aga üldiselt need tapavad loomi j aloomi mina armastan mul on endal ka kodus kass ja neli kuldkala ja kui ma väike olin siis mul oli koer nimega Muri, heh, oli tema alles vigurvänt.
või siis:
- kas teil seda toodet on?
ei hetkel ei ole, aga esmaspäeval tuleb.
- teate ma ei teagi üldse mida teha , noh see siin on mu tütretütar, ta on kümnene, aga nüüd meil on ju see vastsündinu ka. ja nüüd vot tema ütleb et tema ei taha enam klaveritunnis käia ja teda ei armasta.
MUL ON KAHJU AGA  MULLE EI MAKSTA PSÜHHOLOOGILISE TOE ANDMISE EEST.
5) ja siis the usual: küsimused, mille peale ei oskaks eladeski tulla. oletame et ma müün toole. on punane tool ja kollane tool, sa vaatad neid ja küsid, milline see punane on.

tähendab.. toredaid hetki on palju rohkem, sest on ka inimesi, kes ütlevad ilusat õhtut, naeratavad või ütlevad midagi asjakohast, aga ma panen selle siia kirja, et kunagi oma väikestest muredest või naljakatest inimestest lugeda.. sõltub, mis tujuga ma seda loen :D

jorujutt.

Mida teevad inimesed, kes ei käi koolis/tööl/trennis, oma ajaga. Nüüd kui kool selleks korraks läbi on ja ma ainut tööl käin, on mul nii palju vaba aega, et ma kohe ei oskagi sellega midagi peale hakata.. ja ma käin rohkem tööl kui enne. Kui praeguseni on veel tegevust olnud, sest kodus oli vaja asju lahti pakkida ja oma kohale panna jne, siis nüüd ma tõesti ei tea mida teha :D
Plaanin suvel jooksmas käia. Algne plaan on käia nendel päevadel, kui tööd ei ole, aga mine tea äkki hakkab meeldima :D Anne kanali ümber on ilus rada ja kõik käivad seal jooksmas/kepikõndimas. See ring on ~1,7 km, iseenesest ei ole pikk ja Hain jookseb korraga vist 5, aga ma lihtsalt ei suuda joosta. Ükskõik kuidas ma hingan või kas ma üldse hingan - kops on ikka koos :D Aga asi ei ole isegi niivõrd selles, et kops koos on, vaid selles et mul hakkab nii igav ja siis ma sisestan endale, et ma ei jõua enam rohkem joosta ja hakkan kõndima. Esimeseks eesmärgiks võtsingi ühe 1,7km ringi pausideta ära jooksmise.

Mul on viimasel ajal mingi suuur negatiivsuse uss sees. Kõik ajab närvi või tujust ära, näiteks tööl ei kannata enam ühtegi "mis see on? aga see? aga kui palju see maksab?" vestlust välja klientidega, kes igapäev meil käivad. Ja paha ilm ajab ka närvi :D
Aga samas ma mõtlen et:

Oma kodu!

Oma kodu on ikka hoopis teine tera! Kuigi me praegu elame ainutl ühes toas(sest teises ei ole veel mööblit) siis on hea teada, et enam ei pea 13m² peal magama, elama ja töötama. Minu jaoks on niii oluline, et toas oleks õiged energiad. Noh, et magamistoas on selline puhas ja rahulik energia, köögis oma energia jne. Ainult elutoas võib olla selline... segamini energia, sest seal käib niikuinii erinevaid inimesi ja sinna tuleb meie õppimise nurk, kus peab töö tegemiseks sobiv energia olema.

Praegu on meil kokku kaks kappi ja üks diivan, seega erilist kodutunnet siin veel ei ole. Küll aga tegin ükspäev Hainule üllatuse ja tõstsin köögi ümber ja viisin sinna laua, mis muidu meil elutoas oli, aga nägi välja nagu köögilaud. Meie jaoks on köök väga oluline koht, sest meile meeldib mõlemale nii süüa teha kui süüa ja sellepärast ma leidsingi, et kõige olulisem on, et köögis oleks juba see õoge kodu tunne sees.

Ma olen nii rahul, et meil on aknad mõlemale poole maja, seega meile paistab koguaeg päike tuppa. Minu jaoks on päike nii oluline, sest see annab mulle nii palju energiat. Veel on hästi positiivne see, et meil on rõdu, kus on parasjagu ruumi, et mõnusalt päevitama mahtuda või mitmekesi istuda. Ma olen rõdust nii kaua unistanud juba! Ja rõdu jagame me oma naabritega ka.. või noh, seinake on ikka vahel, aga põrand ja piire on ühised. Neil on väike tütar, kes räägib alati nii lahedat juttu :)

Rõduga on see ka vahva, et paar ööd oli tartus vmaru tormiline ja me saime rõdult vaadata äikest ja kogu möllu. Esimest tormi vaatasime küll rohkem magamistoa aknast, sest äike oli meie maja taga põhimõtteliselt. Teine torm hakkasi nii, et oli ilus õhtu ja viie minutiga läks taevas mustaks, hakkas välku lööma ja siis tuli selline paduvihm, mida ma kaua ei ole näinud. Kuna kõva tuul oli ka, siis lendles vihm meile rõdule ka ja tõi mõnusat värskendust palavasse õhtusse.

Ja korteri asukoht on ka fantastiline. Ümber on küll teised paneelmajad ka, aga nende vahele on nii palju rohelust ära mahutatud kui üldse saab ja seega ei ole siin sellist lasna- või ükskõik millise mäe, või kasvõi annelinna üldist tunnet. Näiteks maja ees on suured kastanid ja üks eramaja, mille on hästi roheline aed, siis on suur muruplats ja selle lõpus järgmine paneelikas, maja taga on samuti sur muruplats, kohe maja ääres on kellegi suur potimajandus, peenrad jne ning alles siis tuleb järgmine korterelamu. Kohe meie maja kõrval on lasteaed, kust pidevalt tuleb mingit naeru ja juttu ja kilkeid, vahel ka loomulikult nuttu, aga minu meelest on armas neid kuulda.

Esimesel ööl juhtus meiega siin midagi väga vahvat!! Kui me ühikas elasime, siis olid meil voodi kohal laes helendavad tähekesed. Me ei ole neid jõudnud siiani ära kolida, küll jõuab. Aga kui me siis Hainuga magama hakkasime minema ja tule ära kustutasime, oli seinal kaks helendavat laiku.. lähemal uurimisel selgus, et need on need samad tähed, mis meil laes olid.  Alustuseks arvasin mina, et Hain on need siia kuidagi sokutanud ja tema arvas, et mina tõin need siia. Arutlesime siis, et kuidas need siia said, Hain võttis ühe lahti ja vaatas, et see on kinnitatud sama teibiga millega need tulid, aga kuna meie omad sellega laes ei püsinud ja oli pidev tähtede sadu, panime need tahvlnätsuga kinni. Järelikult olid need selle eelmise poisi tähed :). Kuna mina usun väga märkidesse ja hain usub, et kokkusattumusi ei ole, oli see meie jaoks väga armas ja tekitas soojust – järelikult tuleb meil siin hea elu!

Esimene öö uues kodus

Pärast tööd käisin veel korraks ühikast läbi, võtsin padjad ja pleedi(sest tekki ei jõudnud :D), enda läpaka ja paar olulisemat asja veel. Ühikast välja minnes tekkis kuidagi nukker tunne, seal on ju ikkagi nii palju mälestusi. Oleks tahtnud Dimale ja Henryle tsau öelda ja jutustada, aga ühte polnud ja teine magas..
Kuna ma päeval eriti söönud ei olnud otsustasin ma, et lähen elukohajärgsesse supermarketisse - Maximasse. Kuna ma olen vaene tudeng ja sel kuul peame kahe koha üüri maksma,siis langetasin  geniaalse otsuse süüa õhtusöögiks võileibu, sest neid saan ma hommikuks ka teha!! Ostsin maitseaineidki, et huvitavam oleks ja kuna meil on siin mikrokas ka siis investeerisin plaksumaisi ka. Poolel teel koju tulin mõttele, et kuigi meil on suurem osa asjadest ära kolitud, siis sellised ebaolulised asjad agu taldrikud, noad-kahvlid, potid-pannid on ikka ühikas. Nii tuli läbi ajada Hainu taskunoaga, mis oli küll terav, aga ehk mitte kõige steriilsem - väike kõhulahtisus teeb naistele ainult head! Veel oleks ma tahtnud normaalselt vett juua, aga meil ei ole siin ei klaase ega tasse...
Hainu polnud kodus ja et mitte kartma hakata otsustasin ma asju lahti pakkida ja oma kohale panna. Kui olin pool kappi juba staffi täis ladunud tuli meelde, et tahtsime neid kappe liigutada ja voodi kappide asemele panna... vähemalt sain enne aru, kui kõik asjad ära panin :D
Lõpuks tahtsin pessu ka minna, põhiliselt selle pärast, et meil on siis maru uhke duššinurk, kus saab mitut erinevat moodi vett lasta ja raadiot kuulata. Pesus olles sai alguse mu paranoia - kui ma nägu pesen ja silmad siis puhtaks loputan on mu ees koll, kui ma silmi ära ei loputa teeb ta kabiini ukse lahti ja tuleb ka pessu jne.. mu fantaasial ei ole piire, eks kaasa aitab ka mingi naksuv hääl teises toas, aga ma ei julge vaatama minna.
Muidu mulle meeldib siin niiii väga, lihtsalt tahaks taldrikuid ja söögiriistu ka! Ja voodit :D

PS! Siin on kartongist seinad

jonn ja lambiloba

Viimasel ajal on tihti jonn peal. Küll ajab miski tööl närvi, küll teen ma mõne aine jaoks kuu aega tööd ja siis öeldakse, et mõelge välja see ülesanne ja kujutage ette, et tegemist ei ole erivajadustega lapsega. Siis ajab närvi, et ühikas on külmkapp must ja pealekauba ajab mingit pruuni haisvat  vedelikku välja. Üleüldse tahaks juba ära kolida, aga mida varem me kolime seda rohkem me peame mai kuu eest maksma ja selle puhul kehtib küll ütlus, et less is more :D
Eks ilusaid ja toredaid asju on ka, näiteks et me käisime vanaema juures ja üle pika aja sai nii süüa, et ise ei pidanud lillegi liigutama.. täiskasvanute rõõmud?

Kui kõik läheb plaanipäraselt siis on 30. mai viimane eksam! Aga ma ei tea kuidas need eelnevad päevad üle elada :D põhimõtteliselt olen järje peal asjadega, aga paar rasket eksamit tulevad üksteisele nii selga, et magamata öid ikka jätkub :)
Kuidas esimene aasta juba põhimõtteliselt läbi on?
Tahaks juba kleidi ilma :)
Viimaste päevade laul:
Mr Probz - Waves (Roter & Lewis Edit)

Life...

Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja nii palju veel juhtumas, et ma ei tea kust alustada või kust kõige jaoks aega leida.

Alustuseks hakkasime me Hainuga mõtlema korterisse kolimise mõtteid ja algne plaan nägi ette, et korteri võtame sügisest. Sel lihtsal põhjusel, et ma mõtlesin tallinnasse tööle minna ja Hain ei olnud ka veel kindel, mis ta teeb ja ilmselgelt ei ole ju mõtet lihtsalt mingi korteri eest maksta. Aga asjad jooksid kuidagi nii, et mõlemad oleme suvel Tartus ja miks mitte juba suvel kolida. Kui ma korteried vaatasin ja meie kulusid-tulusid kokku lõin, sain aru, et suurema tõenäosusega saame me endale lubada ühetoalist, mis nägi viimati remonti 2000. aastal, väikese mööndusega, nimelt duššikabiin on KÖÖKI paigutatud mõned aastad tagasi. Otsustasime, et pärast mõnda mu tööpäeva jalutame ühe ilusam akorteri juurde, lihtsalt et näha kus see on ja kas maja üldiselt on ok. Kui me selle siis plaani võtnud olime hellas hoopis Merka ja me läksime nende juurde sushit sööma ja eesti mängu mängima.

Järgmisel päeval tabas meid suur üllatus kui Hainu vanaisa helistas ja ütles, et ta teab ühte korterit, kus remont alles lõppes ja me saaksime seda üürida kui tahame. Korter on kahe toaline, nii värskelt remonditud, et kui me seda vaatama läksime, oli remonditolm veel põrandal, üürileandja on nii tore ja sõbralik, asukoht on väga hea ja kogu kupatus läheb maksma ainult natuke rohkem kui ühetoaline. Nii me siis asusimegi vaikselt pakkima ja mai keskel plaanime me sinna sisse kolida.

Enne seda on meil mõlemal vaja niii palju kooliasju ära teha, et õudne, Hain korraldas kevadpäevi ja nüüd hakkab oma seminaritööd edasi kirjutama, kuna minul on töölt väike “puhkus”, siis ma üritan võimalikult palju kooliasju ära teha, enne kui ma uuesti tööle pean minema ja enam mitte midagi ei jõua teha.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab üks aasta nii kiiresti minna ja miks gümnaasiumis aeg nii ei lennanud? Mu esimene aasta ülikoolis saab kohe läbi. Just rääkisin Hainule ka, et  mul on alati olnud selline tunne, et.. no näiteks – kui ma olin 11 klassis siis ma ootasin koguaeg seda, et ma jõuaks juba 12 klassi, sest 12 klassi õpilased tundusid juba targad, nad teadsid, mida nad tahavad jne... never happened! Sama on ülikooliga, millal mul see targa inimese tunne tuleb?!

Sellega seoses tahan ära märkida, et kes iganes ütles et pärast kõrgharidusreformi ei saa enam tudeng õppida ja töötada korraga valetas. Ma saan aru, et mul on maailmaparim tööandja, kes muretseb mu kooli pärast teinekord isegi rohkem kui ma ise, võimaldab mul käia tööl nii, nagu ma saan ja toetab mind igati ja kõigil ei pruugi nii olla, aga kui midagi tahta siis ikka saab ka. Muidugi ei käi ma tööl täiskohaga, aga Tartus on mega palju kohti, kus saab töötada poole kohaga ja tudengitega arvestatakse väga. Ja ülikooli poolelt – kui aega planeerida, siis ei ole hullu midagi. Kui ilusti ette mõelda, saab hakkama küll, nagu praegu kui mul on 5 päeva et teha ära kõik tähtajalised tööd ja alustada eksamiteks õppimisega, et uesti tööle minnes ennast piisavalt enesekindlalt tunda(noh et ei peaks terve aeg aiult eripedagoogika alustest mõtlema), siis on mul igaks päevaks pandud eesmärgid, mille ma saavutan iga hinna eest. Just selle viimasetõttu on need eesmärgid ka REAALSELT SAAVUTATAVAD – ma ei loo endale illusiooni,et ma teen ühe päevaga ära kaks referaati ja ühe essee. Veel üks hea nipp, mille Anu mulle õpetas on enda to do listi kirjutada ka sellised väikesed asjad nagu “joo kohvi, pese riided ära, tee juukse maski” jne, sest nii saad sa järjest asju maha tõmmata ja see motiveerib sind, sest su list väheneb ja sa tahad lõpuks selle kohvi joomiseni jõuda, aga tead et enne pead sa näiteks kooli kodulehekülje analüüsi tegema.

Mida ma vehepeal veel olen teinud

·         Käisin Glorija ja kompaniiga teatris “Tuhk ja akvaviit” etendust vaatamas, peaosas on Ita Ever ja see etendus oli lihtsalt nii hästi kirjutatud ja mängitud, et ma tahan seda kindlasti veel ühe korra vaadata. See oli tõsiselt hea tükk ja Hain ei ole kunagi Everit mängimas näinud, seega peab kindlasti minema.

·         Sain 20...

·         Olin kevadpäevadel vaatleja rollis.. see pole tegelikult päris asi, maolin natuke laisk, et osa võtta lihtsalt. Aga järgmisel aastal tahan ma kindlalt kastironimisest osa võtta ja võib-olla pubirallile minna. Võib-olla midagi veel. Üks asi, mida ma tegelikult väga teha tahtsin oli doonoripäealt osa võtmine, aga mul ei ole veel eelmisest annetusest nii palju aega möödas, et oleks saanud anda.

·         Kirjutasin hunniku liste, asjadest, mis tegemist vajavad, selleasemel, et neid asju teha.

·         Kirjutasin ühe reaalse listi ja asusin seda täitma.

·         Planeerisin terve uue korteri sisustuse mm täpsusega, ilma et oleks kunagi seda majagi kaugelt näinud.

·         Pakkisin asju “milleta ma saan paar nädalat hakkama” ja siis tegin kastid uuesti lahti, sest mul oli mõnda asja ikkagi vaja.

Selle aasta alguses Riia lennujaamas ööbides tuli mul mõte endale igaks kuuks mingi challenge välja mõelda. Mõned on natuke raskemad kui teised, mõni polegi nagu eriline väljakutse, aga eks siis näha saab kui aeg kätte jõuab. Jaanuaris mul ühtegi ülesannet ei olnud, sest ma läksin Belgiasse ja seal tahtsin ma ainult puhata ja mängida, mingeid kohustusi ma ndale võtta ei tahtnud. Belgias käimisest tingituna oli veebruar saia vaba kuu(noh, sest Belgias sõin ma ikka meeletult palju saia). Üldiselt möödus see suuremate libastumisteta, väljaaravatud see üks kord kui ma sünnipäeval kringlit sõin ja alles hiljem meelde tuli, et kringel on ju ka sai. Ja ükskord sõin ma veel saia, aga ma ei mäleta enam millisel kujul, eks see polegi nii oluline. Tulemus oli hea, ma tundsin ennast palju paremini ja sain taaskord aru, et sai on võrdlemisi mõttetu.  Enne Tartusse kolimist ei söönud ma üldiselt üldse saia, vahel väga harva nt suvel esimeste päris tomatitega jne, aga kuidagi on nii sattunud, et nii kaua kui ma ennast mäletan ei ole me koju saia ostnud ja oleme leiba söönud. Tartus oli sai lihtsalt kiire lahendus lõunasöögiks, sest loengud olid nii üksteise otsa, et midagi korralikku süüa ei jõudnud ja võiks oli ainuke asi, mille ma hommikul kokku suutsin panna. Nüüd kui veebruar läbi on, ei ole ma ikka saia söönud, kui siis üks kord Metros.. Puudust ma sellest ka ei tunne, pigem on hea meel, et jälle sellest harjumusest vabanesin
Märtsis tahtsin ma iga päev vähemalt 2l vett juua, sest ma märkasin juba ammu, et ma ei joo piisavalt vett. Ka selle challengiga oli paar libastumist, aga sellist päeva, kus ma üldse vett poleks joonud ei olnud, mõnikord lihtsalt ei olnud mahti või võimalust vett juua nt kui tööl oli nii kiire päev et istudagi ei jõudnud. Vee joomisest sai kiiresti harjumus, sest keha vajas seda ja umbes nädalaga tekkis ka janu.Vett joon ma loomulikult edasi ka, aga kuna harjumuse kujunemiseks läheb umbes 30 päeva, siis märts oli nagu sellega tegelemise kuu :)
Lisaks vee kaanimisele hakkasin ma trennitama ka, sest 1) varsti on ju vaja bikiinid kapist välja otsida, 2) Hain hakkas uuesti trennis käima ja ma ei saa ju alla jääda. Tema käib hommikuti jooksmas ja teeb igasugu lihaseid, kuna mina jooksmist ei salli (niii nüri tegevus minu meelest, ma sõidaks enne selle rattatrenažööriga..) ja ma pole endas niipalju tahtejõudu leidnud, et ennast lihtsalt sundida, siis hakaksin kodus lihaseid kütma, vaatasin netist igasugu trennivideosid ja challenge'id, alustuseks võtsin ette squatid, järgmisena tulevad kõhulihased jne jne. Kõhulihaseid teen ma praegu ka tegelikult, aga neid, et ma olen selili ja Hain lükkab mu jalgu(lisaks siis need mis kuskilt videotest ette tulevad jne). Selle trennitamise juures olen ma endaga võrdlemisi karm olnud ja eks see ole tulemusi ka näidanud. Otsest kaalu muutust ma välja ei oska tuua, sest mul pole kaalu, aga samas pole need numbrid ka midagi väärt, põhiline on, et tervis on korras ja endaga rahul olen.
Aprillis plaanin ma nädalas vähemalt korra jalutamas käia. Kui muud parajat hetke ei leia, siis neljapäeviti saab vastsündinu hooldusest hea pika teekonna koju kõndida. Ma olen tahtnud seda juba mitu korda teha, aga alati on just buss tulnud ja mis ma siis ikka punnitan :D
Samuti tahaks ma iga nädal korra jooksmas käia, ma ei tea kuidas ma ennast sinna meelitama hakkan, aga midagi peab välja mõtlema. Hainuga koos minnes on muidugi see jama, et ta jookseb tund aega järjest, aga ma ei jaksa elusees nii kaua joosta.. Samas on see päris hea motivaator, sest ma ei taha ju halvem olla :D