Kui õppida ei viitsi...

Käisin täna peale psühhopato eksamit verd annetamas. Kutsusin kõiki, kes meelde tulid kaasa, aga keegi ei saanud tulla, või oli just käinud. Henry oli lõpuks nii vahva, et tuli lihtsalt kaasa... moraalseks toeks või nii :)
Kartsin tegelikult natuke, et äkki pole hemoglobiini piisavalt, sest eelmine kord nad selle pärast ei võtnud, aga kõik oli korras. Kui tavaliselt teen seda üsna külma kõhuga, siis täna sattusin millegi pärast suurde ärevusse ja see ei läinudki enne üle, kui koju hakkasin tulema.
Enne kui koju sian tulla pidin seal täna tükk aega lebama ja istuma. Põhiliselt sellepärast et tädid arvasid et ma olen liiga valge näost ja seletus, et ma olen alati nii valge ei läinud neile korda. Eks tegelikult olin natuke nõrk ka. Kui ühel hetkel otsustasin, et "hea küll, hakkame minema" ja jope selga panin, siis tundsin et pean korraks istuma, mille peale enamvähem kogu sealne personal mulle appi tõttas ja mulle vett tõi, käksisid ühtpidi toetada ja teistpidi toetada ja jope ära võtta jne.. kõik oli korras... ainult hetkeks oli nõrk olla, aga nagu ka "ma olen iga päev nii valge" ei läinud ka "kõik on korras" tädidele eriti peale.
Seekord, vähemalt tundus nii, tegin oma kiirusrekordi ka seal. Juba kõige esimesel korral öeldi mulle, et mu veri jookseb küllaltki kiiresti ja täna ei jõudnud ma pilgutadagi, kui juba oli kott täis ja koju minek :D
Henry oli selle kõige juures väga tore kaaslane, luges mulle horoskoopi, kui ma verd andsin ja rääkisime, kui tore on Eestis elada, sest siin ei juhtu kunagi selliseid asju, nagu Pariisis...
Sellega seoses-me lähme varsti jälle Belgiasse!! Ei jõua enam ära oodata. Seal olles on alati nii tore see, et natuke aega saab elu lihtsalt nautida, ilma et peaks mõtlema koolile, tööle, arvete maksmisele, üleüldisele igapäevasele täiskasvanu elule.
Kui ma morfoloogia eksami ära teen, siis ma luban endale sealt ühe lõhnaõli! No ja kui päris aus olla, siis kui ma seda ära ei tee, siis ostan selle lõhnaõli lohutuseks endale :D Sest kui on valida terve arvuti ja lõhnaõli vahel, siis ütleb iga endast lugupidava inimese mõistus, et küll selle läpaka ka korda saab, aga iga päev just Jo Malone poodi ei satu eks!

Muide, kevad võiks juba tulla:)

05.01.15

Täna on võrdlemisi eriline päev, nimelt oleme me Hainuga NELI aastat koos olnud. Kuldpulmadeni on veel aega kui palju, aga minu jaoks on see ikkagi nii pikk aeg. Arvestades et see on mu esimene pärissuhe. Vahel ikka imestan, et kuidas ta mu välja kannatab.. samas on ta mu parim sõber ja "mu kalju".
Tunnen, et olen selle ajaga nii palju muutunud...tegelikult on see ju loogiline, sest me hakkasime käima, kui ma olin 16.. natuke narr oleks, kui ma üldse muutunud ei oleks, aga ma olen lahti saanud paljudest oma halvematest külgedest, mida lihtsalt ei saakski koos elades endale külge jätta. Nooremana olin ma palju rahutum ja mis seal salata - ennast täis, mitte et ma nüüd üldse ei kraaksuks, aga oluliselt vähem ikkagi. Kuigi ma arvan et ma pole kunagi eriti "üksiklapse sündroomi" all kannatanud, leian et olen siiski õppinud rohkem jagama ja teistega arvestama. Osaliselt olan ma endale külge pookinud Hainu omadusi. Näiteks olen ma hakanud kõike palju rahulikumalt võtma, sest Hainuga koos olles kõik lihtsalt laabub - pole korterit, järgmisel hetkel kukub see sülle; pole raha, "küll tuleb ja saame hakkama" ütleb Hain ja nii ongi. Ja mis see muretsemine ikka aitab!?
Viimasel ajal olen nii palju mõelnud, kuidas mul vedanud on ja kuidas ma selle ära olen teeninud. Ei saaks öelda, et mul väga palju sõpru on, aga need, kes mu ellu tulnud on, on ikka tõelised pärlid. Mul on hea töö, ma saan õppida seda, mis mulle meeldib, ma saan endale lubada täpselt seda, mida mul vaja on, ja mis peamine - ma olen terve. Eelmises elus olin vist prussakas :D
Teistel teemadel:
ma pole kunagi uusaastalubaduste usku olnud, aga mõtlesin endale mõned eesmärgid seada.
Esiteks oleks hea tervislikumaks hakata - rohkem vett, vähem kommi ja sinna hulka natuke trenni. Veel võiks vaimse tevisega tegeleda ehk ärevuse trigeritele pihta saada.
Teiseks võiks ma rohkem ülikoolile pühenduda. Kuigi võrreldes gümnaasiumiga olen ma niigi palju õppima hakanud, siis võiks veel. See, et mind on õnnistatud nö lennult haaramisega, ei tähenda ju et ma midagi ise teha ei võiks. Ilmselt saaks ma oma täis kapatsiteeti rakendades palju rohkem asju tehtud. Vaiskelt peaks mõtlema ka sellele, mida edasi õppida ja kus..
Kolmandaks soovin ma rohkem lugeda, ja vähem internetis olla... võrreldes ülejäänud noortega olen ma ilmselt niigi vähe interetis, aga jälle tuleb mängu aju kasutamine - miks mitte seda paremini tööle panna?!

kuusk ja sess

Käisin täna peale tööd kuuske(ja ehteid ja tulukesi) ostmas, kõik oli ilusti välja mõeldud - bussiga selverisse, taksoga koju. Ja siis mul tuli meelde, et ma elan neljandal :D
Iga teise taksojuhi puhul ma oleks küsinud, kas nad väikese atsu eest viitsivad sellega neljandale ronida, aga see taksojuht läks holly-jollyst kahe sekundiga fuuriaks, kui ta ühest kohast maja ette ei saanud keerata. nii ma siis võtsin oma kuuse kaenlasse, kaks kotti kätte ja hakkasin sammuma. Mul oli nii suur jõulutuhin sees, et oleks peaaegu viiendale kõndinud :D
Nüüd ta seisab meil ehituna nurgas ja lõhnab imeliselt.  Seega peab nüüd õppima hakkama, sest järgmisel nädalal on kolm eksamit jutti - juhei!

traditsioonid ja pühad

Nüüd, kui november kätte on jõudnud, tunnen ma, et ma võin juba julgelt jõuludest rääkida. 

Kui päris aus olla siis ootan ma jõule nii pea, kui uus aasta algab. Jõule ei ületa isegi mitte sünnipäev! Minu jaoks ei ole jõulud ostlemise püha ja lihtsalt ettekääne endale asjade nõudmiseks. Seetõttu ei saa ma ka aru, kuidas inimesed seda nii näha saavad – ma nö usun Jõuluvanasse ja minu jaoks on jõulud natuke maagilised.

Kui kaks inimest otsustavad oma elu üksteisega jagada, tuleb ikka mõned traditsioonid teiselt poolelt üle võtta või välja mõelda kuidas nende osas kompromissile jõuda. Minule on igasugused tähtpäevad alati väga olulised olnud ja seega tuli mulle üllatusena, et Hainu pere ei tähista eriti ühtegi päeva. Sugulased saavad küll kokku ja tehakse palju süüa, kõigil on tore, aga kinke ei vahetata. 

(Ja mulle ei ole oluline mitte see osa kus ma kinke SAAN või see kus ma ANNAN ja näen, kuidas teine inimene neile reageerib ja kas minu kingitus valmistab talle rõõmu.. ma ei suuda kunagi oodata kingi andmisega ja seda, et Hain oma kingi varem kätte saab juhtub alatihti. Näiteks eelmisel aastal käis jõuluvana juba 23.detsembril, sest ma olin emmele ise kehakoorija ja kaelakee-kõrvarõngaste komplekti teinud ning ma lihtsalt ei jõudnud ära oodata, et ta neid juba näeks).

Niisiis, Hain arvas ka, et jõulud on oma tähtsuse kaotanud ja see on üks kommertslik püha. Ja see tegi mulle päriselt haiget, ilmselt see on veider, aga nii oli. Ta vist sai sellest aru ka ning läks ühe vanema ja targema sõbraga sellel teemal vestlema :D Minu suureks õnneks tuli ta tagasi ja ütles et ta saab nüüd aru, mida mina jõuludes näen ja võttis mantli põuest kallistavate päkapikkude kujukese välja!!!! Ja kui me eelmisel aastal esimest korda jõulud koos mu ema kodus veetsime siis oli mul hea meel näha, et ta nägi jõule natuke rohkem nii nagu mina :)

Alates sellest ajast kui ma alles pisike olin on üks osa kodustest jõuludest olnud see, et kui 24.detsembri vaaritamine läbi saab vahetatakse köögiriided piduriiete vastu. Kui eelmisel aastal emme ei viitsinud ja Hain ei saanud aru, miks seda vaja on läks mu meel päris kurvaks. Ma õppisin sellest kahte asja – esiteks tuleb mul mõnes oma traditsioonist natuke lahti lasta ja kompromissile jõuda, teiseks hakkan ma jõuluriietest sel aastal varem rääkima :D

Juba mõni aasta on minu jõulud “alguse saanud” pärast Hainu sünnipäeva. Noh, et pärast seda kui ma olen talle sünnipäevakingi üle andnud saan ma välja mõelda, mis ma talle jõuludeks kingin ja huvitav, kas meil päkapikud ka käima hakkavad ja mis me lauale võiksime panna.

Sel aastal tuleb emme ilmselt jõuludeks meie juurde ja see on minu esimene kord seda püha söömaaega ja kogu kupatust hostida. Kui elevaks see mu juba praegu teeb! Kuna Hainu vanaisa kutsub meid juba mitmendat korda kirikusse ja mu ema jaoks on alati jõululaupäeval kirikus käimine rõõmu toonud, siis läheme me ilmselt ka kirikusse :)

Kui algusesse tagasi minna siis meie kompromissid ja ühised traditsioonid ilmselt alles tekivad, aga hetkeks oleme jõudnud selleni, et sõbrapäevaks ei värvi me tervet korterit punaseks ja ma lepin kõige südamekujulisega, kuni see ei ole šokolaad(iseenesest mõistetavatel põhjustel). Hain viskab(loodetavasti) jõuluvana tulekuks vesti üll ja lipsu ette. 

sügis

Mulle meeldib sügis iga aastaga järjest rohkem. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan saapad kapist välja võtta, kapmsunid kapis ettepoole tõsta ja termostassiga kooli kõndida. Mulle meeldib kui ilmad lähevad natuke jahedamaks ja tegelikult võin ma isegi vihmaga leppida.

Käisin Aroomipoes ja ostsin mõned Yankee Candels’i küünlad. Siiani olen ainult väikseid samplereid ostnud, aga nüüd tahaksin ma mõne suure ka koju viia. Ma lihtsalt ei tea veel kuidas endale 14eurose küünla ostmist põhjendada.

Viimastel päevadel olen ma veidi kurvameelne olnud. Justkui ei ole tuju midagi teha, ma ei taha tööl käia, ma ei taha koolis käia. Tahaks lihtsalt kodus olla ja teki voodis üle pea tõmmata.

Kodus ongi hetkel kõige parem olla. Saan teed või kakaod juua ja lihtsalt elu üle mõelda. Ja kui Hain kodus on, siis on veel kõigeparem sest ma sunnin teda endaga nii kaua kaisutama kui ta enam füüsiliselt ei jõua. Ja siis söön kommi peale ja tuju läheb väga heaks :)

Tegelikult vist ei olegi elul midagi häda...

Ei oska "ei" öelda.

Mul on suur probleem sellega, et ma ei oska “ei” öelda. Näiteks kui keegi palub minult abi ja mul on samal ajal vaja endal miljon asja teha ja sisimas ma tunnen, et ma tahaks rahulikult omaette olla ja tõesti ei jätku jaksu selle inimese aitamiseks, siis ütlen ma ikkagi”jah, muidugi” ja pärast kirun ennast. Varem juhtus seda tööl eriti tihti kellegi asendamisega/tööpäevade ära vahetamisega. Hain ikka alati ütles, et ma ei tohiks nii kergekäeliselt enda plaane tagaplaanile jätta. Kas ma kuulasin? Muidugi mitte, sest teinekord äkki mul on ka vaja ja siis on ju hea kui teisi ka aidanud olen. Või kui jõulude ajal mega kiire on, siis olen mina alati see, kes ennastohverdavalt poole ööni tööle jääb, sest asjad on vaja ära teha ja minu meelest on loogiline, et iseenesest nad tehtud ei saa.

Ja oleks see siis nii, et ma ei saa aru, ei ma endale liigapalju ette olen võtnud ja ühel hetkel avastan et ma ei tahaks peale pea teki alla panemise midagi teha... iga kord sellises olukorras ma mõtlen et ütleks ma ometi “ei”, aga ma lihtsalt ei oska. Ja hetk pärast järjekordset nõustumist ma juba kirun ennast. Kuhu selline asi kõlbab, et üks 20 aastane neiu ei oska ei öelda?!

Ja kui ma siis teinekord ennast viimseni kokku võtan ja ette-taha vabandades ütlen, et ma tõesti ei saa teha midagi, mis ei ole üldse minu asi ja ma ei peaks seda tegema, siis ma istun süümekates ja mõtlen, et ma ju oleks saanud aidata küll. Aga samas, on ka hea tunne, kui ma aidata saan ja see kaalub mõneks ajaks selle eneseohverduse üle. Luban lihtsalt alati, et teinekord ütlen “ei”.

Ja ma ei mõtle seda, et mulle ei meeldi teisi aidata, kui ma saan. Meeldib. Lihtsalt ma ei taju alati seda piiri, kust läheb mu reaalne võime abistada ja kust maalt alates pean ma seda tegema enda heaolu arvelt...

Haha, tavaliselt on probleem siis, kui inimesed liiga isekad on :D

Näiteks majutan ma paar päeva ühte murtud südant. Kui ta küsis, kas ta saab siin ööbida, olin ma muidugi nõus ja Hain ka. Samas elasime me just kaks nädalat Hainu vanematega koos ja ma tahaksin üle kõige oma kodus, omaette olla. Puhata ja mängida ja teha, mida ise tahan. Aga ma ei saa, sest ma ei hoidnud õigel ajal suud kinni. Üleüldse käib minu jaoks kuidgai üle mõistuse murtud südamele “ei” öelda. Nüüd kassin siis ise ja ootan, millal ma saan oma Hainu kaissu võtta ja ta pooleks musitada. See on teine asi – kuidas ma musitan ja kallistan, poen kaissu ja elan õnneliku elu, kui teine inimene on kurb ja katki. KUIDAS?

Ja kuidas “ei” öelda. Kas selle jaosk mingeid koolitusi ei tehta?

nostalgiamix

Täna on Tartus juba väga sügisene ilm. Käisin enne rõdul, et tee sisse melissi võtta ja mulle tuli nii täpselt meelde kümnenda klassi september, kuidas me peale kooli Glorija juurde läksime ning  kannude viisi teed jõime ja alles sõpradeks saime. Me polnud veel Hainuga koos ja mitte keegi ei tohtinud teada, et ta mulle meeldib. Rääkisime Gloryga alati mega pikalt juttu tema köögis ja  alati käis raadiost mingi laul, mis seletas täpselt olukorda, millest parasjagu rääkisime.

Ja siis tuli meelde Glorija sünnipäev, see oli esimene kord ku ma tema juurde läksin. Pidin talle meigi ja soengu tegema tema peo jaoks ja ta korter tundus mulle nii keeruline ja ma eksisin kolme toalises kroteris ära:D Ausalt öeldes ei oleks ma siis osanud arvatagi, et kunagi veedan ma selles korteris nii palju aegaja glorijast saab ük smu parimatest sõpradest, sest minu meelest rääkis ta liiga palju :D

Ja sellele sünnipäevale oli Hain ka kutsutud ja tõi mulle terve öö jooksul koguaeg kinder buenot, ütles, et ta toob neid Mordorist ja ma ei saanud päris täpselt aru, kust. Sest LOTR’i nägin ma alles sel kevadel. Hain ütles et ta tahab minuga millestki rääkida ja ma nii lootsin, et me juba siis saaksime romantiliselt teineteise käte vahele langeda ja igavesti koos olla, aga alati tuli midagi meie jutuajamise vahele...

Kui keegi oleks mulle sellel peol öelnud, et kui ma ainult natuke veel kannatan, jagan ma nelja aasta pärast Hainuga korterit, ta hoiab mind ja kannatab mu välja, ei oleks ma seda tegelikult uskunud. Sest kuigi ta meeldis mulle kõige rohkem maailmas ja ma tahtsin temaga koos olla, ei olnud ma kunagi üheski päris suhtes olnud ja ma arvasin, et umbes poole aasta pärast hakkab ühel meist igav. Või et täiemõistusega inimesed ei ole võimelised minuga koos olema.. 

Üleüldse, kui keegi oleks mulle sellel peol öelnud, et mu elu saab kunagi nii imeline olema ja mu elus on sellised inimesed nagu on, poleks ma seda inimest uskunud.

Aga ju mul on siis väga vedanud, või olin ma eelmises elus mardikas, et mul nüüd nii hea olla on!