Life...

Viimasel ajal on nii palju juhtunud ja nii palju veel juhtumas, et ma ei tea kust alustada või kust kõige jaoks aega leida.

Alustuseks hakkasime me Hainuga mõtlema korterisse kolimise mõtteid ja algne plaan nägi ette, et korteri võtame sügisest. Sel lihtsal põhjusel, et ma mõtlesin tallinnasse tööle minna ja Hain ei olnud ka veel kindel, mis ta teeb ja ilmselgelt ei ole ju mõtet lihtsalt mingi korteri eest maksta. Aga asjad jooksid kuidagi nii, et mõlemad oleme suvel Tartus ja miks mitte juba suvel kolida. Kui ma korteried vaatasin ja meie kulusid-tulusid kokku lõin, sain aru, et suurema tõenäosusega saame me endale lubada ühetoalist, mis nägi viimati remonti 2000. aastal, väikese mööndusega, nimelt duššikabiin on KÖÖKI paigutatud mõned aastad tagasi. Otsustasime, et pärast mõnda mu tööpäeva jalutame ühe ilusam akorteri juurde, lihtsalt et näha kus see on ja kas maja üldiselt on ok. Kui me selle siis plaani võtnud olime hellas hoopis Merka ja me läksime nende juurde sushit sööma ja eesti mängu mängima.

Järgmisel päeval tabas meid suur üllatus kui Hainu vanaisa helistas ja ütles, et ta teab ühte korterit, kus remont alles lõppes ja me saaksime seda üürida kui tahame. Korter on kahe toaline, nii värskelt remonditud, et kui me seda vaatama läksime, oli remonditolm veel põrandal, üürileandja on nii tore ja sõbralik, asukoht on väga hea ja kogu kupatus läheb maksma ainult natuke rohkem kui ühetoaline. Nii me siis asusimegi vaikselt pakkima ja mai keskel plaanime me sinna sisse kolida.

Enne seda on meil mõlemal vaja niii palju kooliasju ära teha, et õudne, Hain korraldas kevadpäevi ja nüüd hakkab oma seminaritööd edasi kirjutama, kuna minul on töölt väike “puhkus”, siis ma üritan võimalikult palju kooliasju ära teha, enne kui ma uuesti tööle pean minema ja enam mitte midagi ei jõua teha.

Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kuidas saab üks aasta nii kiiresti minna ja miks gümnaasiumis aeg nii ei lennanud? Mu esimene aasta ülikoolis saab kohe läbi. Just rääkisin Hainule ka, et  mul on alati olnud selline tunne, et.. no näiteks – kui ma olin 11 klassis siis ma ootasin koguaeg seda, et ma jõuaks juba 12 klassi, sest 12 klassi õpilased tundusid juba targad, nad teadsid, mida nad tahavad jne... never happened! Sama on ülikooliga, millal mul see targa inimese tunne tuleb?!

Sellega seoses tahan ära märkida, et kes iganes ütles et pärast kõrgharidusreformi ei saa enam tudeng õppida ja töötada korraga valetas. Ma saan aru, et mul on maailmaparim tööandja, kes muretseb mu kooli pärast teinekord isegi rohkem kui ma ise, võimaldab mul käia tööl nii, nagu ma saan ja toetab mind igati ja kõigil ei pruugi nii olla, aga kui midagi tahta siis ikka saab ka. Muidugi ei käi ma tööl täiskohaga, aga Tartus on mega palju kohti, kus saab töötada poole kohaga ja tudengitega arvestatakse väga. Ja ülikooli poolelt – kui aega planeerida, siis ei ole hullu midagi. Kui ilusti ette mõelda, saab hakkama küll, nagu praegu kui mul on 5 päeva et teha ära kõik tähtajalised tööd ja alustada eksamiteks õppimisega, et uesti tööle minnes ennast piisavalt enesekindlalt tunda(noh et ei peaks terve aeg aiult eripedagoogika alustest mõtlema), siis on mul igaks päevaks pandud eesmärgid, mille ma saavutan iga hinna eest. Just selle viimasetõttu on need eesmärgid ka REAALSELT SAAVUTATAVAD – ma ei loo endale illusiooni,et ma teen ühe päevaga ära kaks referaati ja ühe essee. Veel üks hea nipp, mille Anu mulle õpetas on enda to do listi kirjutada ka sellised väikesed asjad nagu “joo kohvi, pese riided ära, tee juukse maski” jne, sest nii saad sa järjest asju maha tõmmata ja see motiveerib sind, sest su list väheneb ja sa tahad lõpuks selle kohvi joomiseni jõuda, aga tead et enne pead sa näiteks kooli kodulehekülje analüüsi tegema.

Mida ma vehepeal veel olen teinud

·         Käisin Glorija ja kompaniiga teatris “Tuhk ja akvaviit” etendust vaatamas, peaosas on Ita Ever ja see etendus oli lihtsalt nii hästi kirjutatud ja mängitud, et ma tahan seda kindlasti veel ühe korra vaadata. See oli tõsiselt hea tükk ja Hain ei ole kunagi Everit mängimas näinud, seega peab kindlasti minema.

·         Sain 20...

·         Olin kevadpäevadel vaatleja rollis.. see pole tegelikult päris asi, maolin natuke laisk, et osa võtta lihtsalt. Aga järgmisel aastal tahan ma kindlalt kastironimisest osa võtta ja võib-olla pubirallile minna. Võib-olla midagi veel. Üks asi, mida ma tegelikult väga teha tahtsin oli doonoripäealt osa võtmine, aga mul ei ole veel eelmisest annetusest nii palju aega möödas, et oleks saanud anda.

·         Kirjutasin hunniku liste, asjadest, mis tegemist vajavad, selleasemel, et neid asju teha.

·         Kirjutasin ühe reaalse listi ja asusin seda täitma.

·         Planeerisin terve uue korteri sisustuse mm täpsusega, ilma et oleks kunagi seda majagi kaugelt näinud.

·         Pakkisin asju “milleta ma saan paar nädalat hakkama” ja siis tegin kastid uuesti lahti, sest mul oli mõnda asja ikkagi vaja.