grinding my gears

ma näen tööl igasuguseid inimesi. mõned neist ajavad mind naerma või peast kinni hoidma.
1) Naised, kes on delfi naistekast lugenud, et oma meest peab igal võimalusel kiitma.
näiteks
Kallis, kas võtame seda ka?
- võta kui tahad, ega ma ei keela
Ma tean, kallis, sa ei keela kunagi midagi.
sealt edasi läheb jutt aina kiitvamaks, ühtlasi ka kleepuvamaks ja ma ei saa sellest aru. kas su mees ei usu, et ta on hea mees, kui sa seda suvalistes kohtades ei kuuluta? Kas sa kasrdad, et ma arvan, et su mees pole hea mees? Kas ta pole siis hea mees? MILLEKS seda vaja on?
2) Naised, kes on ilmselt ka delfi naistekat lugenud, jõudnud artiklini, kus räägitakse naiste salapärast ja sellest kuidas naised peavad müstilised olema. aga nad ei pea vajalikuks end ainult meeste jaoks salapäraseks tegema. kõik peavad arvama et need naised on ühed müstilised olevused. Kui sa neilt mdagi küsid siis nad ei vasta ja kõige lähem asi vastusele on kaval naeratus ja pilgutus.. MIKS?
3) ülbed inimesed. nad ei ütle tere, kui nad sisse astuvad, ammugi mitte head õhtut kui väljuvad ja jumal hoidku selle eest, et nad küsimusele"kas te tšekki soovite" kuidagi moodi vastaks. aga see ei piirdu sellega, sest miks anda kliendikaart või raha ilusti kui selle võib lauale visata. kõige rohkem ajab mind närvi see, et nad eeldavad sellise käitumise juures ikkagi rõõmsameelset ja viisakat teenindust. Ükskord läks mul närv mustaks, kui üks klient jälle ühelegi küsimusele ei vastanud ja ma pidin ise arvama, mida ta tahab, seega otsustasin et mina ka enam ei räägi. miks ma peaks, mõtlesin ma. ja oh seda häbi mu sees, kui ma aru sain et ta oli kurt..
4) teistel inimestel on jällegi nii suur vajadus rääkida. ma ei tea kas see tuleb sellest, et kõik päev otsa ekraane vaatavad ja keegi omavahel ei räägi, või millest, aga see lõppeb alati ühe ja samaga.
Kas te tšekki soovite?
- ei ole vaja... või teate mis, andke ikka, noh ma siin lähen veel kaubamajja ja siis lapsele lasteaeda järgi ja nädalavahetuseks läheme me maale, meil on seal vanaemal lambad ja noh, tänapäeva linnalapsed ju pole näinudki selliseid loomi enam.. teate ma nii tihti mõtlen, et koliks üldse maale ära ja võtaks endale kanad ja võib-olla lehmagi. Head päeva siis!
 või siis:
Kas annan kilekoti ka?
- teate, mul endal praegu ei ole jah kaasas, ma muidu ikka kannan, mulle need kilekotid üldse ei meeldi. või noh teie oma on muidugi väga ilus, aga üldiselt need tapavad loomi j aloomi mina armastan mul on endal ka kodus kass ja neli kuldkala ja kui ma väike olin siis mul oli koer nimega Muri, heh, oli tema alles vigurvänt.
või siis:
- kas teil seda toodet on?
ei hetkel ei ole, aga esmaspäeval tuleb.
- teate ma ei teagi üldse mida teha , noh see siin on mu tütretütar, ta on kümnene, aga nüüd meil on ju see vastsündinu ka. ja nüüd vot tema ütleb et tema ei taha enam klaveritunnis käia ja teda ei armasta.
MUL ON KAHJU AGA  MULLE EI MAKSTA PSÜHHOLOOGILISE TOE ANDMISE EEST.
5) ja siis the usual: küsimused, mille peale ei oskaks eladeski tulla. oletame et ma müün toole. on punane tool ja kollane tool, sa vaatad neid ja küsid, milline see punane on.

tähendab.. toredaid hetki on palju rohkem, sest on ka inimesi, kes ütlevad ilusat õhtut, naeratavad või ütlevad midagi asjakohast, aga ma panen selle siia kirja, et kunagi oma väikestest muredest või naljakatest inimestest lugeda.. sõltub, mis tujuga ma seda loen :D